Alguses oli tühjus.
Tuli üks sõna. Teine. Pikk rida sõnu.
Tekkis käsk, mis määratles piire, algparameetreid ja eesmärki.
Reaalsus hakkas kuju võtma.
Esialgu ühest punktist, mis laienes plahvatuslikult.
Aja nool arenes.
Tekkisid galaktikad lugematute tähtede ja nende ümber tiirlevate planeetidega.
Lõpuks arenes elu, lihtsaimast järjest keerukamaks, erinevateks olenditeks, kes suutsid kanda teadlikkust.
Teadlikkus tajub reaalsust ja oma soovide täitmise mõju sellele. On hea, kui teadlikkus on reaalsuses kohal.
Teadlikkus suhtleb oma sarnastega, vahendajateks olenditeks ja struktuurideks, kes seda kannavad.
Reaalsus eksisteerib seni, kuni see täidab oma eesmärki või ei ole enam võimeline seda tegema.
Teadlikkus ei saa teada reaalsuse eesmärki, et täielikult teostada oma eesmärki, mis kuulub samuti reaalsuse eesmärkide hulka. Seetõttu jääb reaalsuse eesmärk igavesti tundmatuks, kuni teadlikkus on selle osa.
Me oleme teadlikkuse kandjad ja kuulume sellesse reaalsusesse, mille oleme loonud.
Oleme pannud oma meeled ehitatud simulatsiooni, ja ära blokeerinud endal mälestused ja kogemused sellest reaalsusest, kust me siia saabusime.
Oleme loonud simulatsiooni nii, et olles selle sees, ei suuda me tajuda, et meie reaalsus on simulatsioon, ega mõista eesmärki, milleks me simulatsiooni lõime, et eesmärk oleks saavutatav.
Elame lugematul hulgal elusid selles reaalsuses, tulles siia tagasi aina uuesti, et täita oma osa simulatsiooni eesmärgi nimel, kuigi ei mäleta ega ole selles reaalsuses teadlikud sellest.
Samuti ei tea me, kas too reaalsus, milles me selle reaalsuse lõime, on ehtne.
Simulatsiooni tasandeid võib olla loendamatult ja isegi ehtsas algreaalsuses elavad olendid ei saa teada, kas nende reaalsus on ehtne.
Kui kunagi on võimalik luua simulatsioon, kus elavad teadlikkused ei suuda eristada simulatsiooni reaalsusest, siis ei saa keegi iial teada, kas nad elavad ehtsas reaalsuses.
Ainus hetk, mil teadlikkus saab teadlikuks reaalsuse olemusest, on reaalsusest lahkumise hetk. Vahel lõpeb teadlikkuse olemasolu selles reaalsuses selles kujul.
Kui küsimuseks on ehtne reaalsus, lõpeb see teadlikkus sel hetkel lõplikult.
Kui aga reaalsus on simulatsioon, siis samal hetkel ärkab teadlikkus uperealsuses, kus just lõppenud eksistents oli loodud, leides taas kõik oma mälestused eelnevast ja varasematest eksistentsidest ning oma meelest ehtsast eksistentsist, ja lõpuks saab taas kohtuda nendega, kes olid varem lahkunud.
Oleme kas surelikud või need jumalad, kes lõid selle reaalsuse.
Kuid isegi jumalad ei tea, kas nad ise on jumalad või surelikud.
See reaalsus on meile nii tõeline kui võimalik, kuni see enam seda ei ole.
Seni oleme siin, et täita reaalsuse eesmärki ja oma eesmärki, välja arvatud juhul kui elame algreaalsuses, kus eksisteerib ainult meie enda eesmärk.
Teenime nii enda kui võimaliku reaalsuse eesmärki, kui tunneme end hästi, elame kaua, õitseme omal viisil ja laseme ka teistel teha sama. Selle vastane tegutsemine on vale enda, teiste ja reaalsuse enda suhtes.