Kujutle korraks, et sulle pakutakse võimalust mängida täiesti uut virtuaalreaalsusel põhinevat rollimängu.
Mängus alustad sa üsas ja ühel päeval sünnid. Sa ei mäleta sellest reaalsusest midagi ning seega ei tea sa midagi, kui alustad mängus oma uut elu. Järk-järgult kasvab sinust mängus noor inimene ja lõpuks täiskasvanu. Mäng tundub sulle täiesti tõeline ja sa elad seal täisväärtusliku ja sündmusterohke elu kuni sured.
Sa tead seda enne, kui mängu alustad. Sa mõistad, et sünnid mängus täiesti uude ellu, olles täielikult teadmatuses, et see on mäng ja mis jääb väljapoole seda.
Sa oled ka teadlik sellest, et mängu ajal ei saa sa kunagi avastada oma eksistentsi tõelist olemust. Alles siis, kui su elu mängus lõpeb, naased sa oma kehasse selles reaalsuses ja mäletad kõike, mida tead nüüd, ja kõike, mida kogesid mängus.
Sa oled eriti teadlik, et olles mängus, oled selles reaalsuses sisuliselt koomas. Su tõeline keha lamab voodis, ühendatuna mänguga otse aju-arvuti liidese kaudu, ilma et saaksid tajuda midagi, mis toimub su kehas või selle ümbruses. Samal ajal tundub sinu mängusisene keha sulle nii reaalne, kui keha üldse olla saab.
Aeg mängus möödub kiiremini kui siin, kuid tavaline mäng kestab siiski piisavalt kaua meie ajas, et sinu keha siin on toidetud, treenitud ja hooldatud sinu nimel, nii et see ei nõrgene ega jää haigeks mängu ajal. Siiski ei saa sa mängu ajal suhelda siin elavate pereliikmete või sõpradega.
On üsna tõenäoline, et osa sinu perest või sõpru osaleb samuti mängus, kuna see on loomulikult massiivne mitmeosalejaga kogemus.
Muidugi ei tunneks sa neid mängus ära ja keegi neist ei tunneks ära sind, kuna keegi teist ei mäletaks midagi oma tegelikust elust. Igaüks teist elab täiesti uusi elusid, mis võivad olla väga erinevad teie algsetest eluviisidest.
Võib-olla kohtute siiski mängus ja naasnuna sellesse reaalsusse saate võrrelda oma kogemusi ja arusaamu. Võib-olla kohtad mängus uusi inimesi, kellest võivad saada sinu sõbrad ka pärast mängu.
Paljud meist prooviksid sellist mängu, eriti kui meie eluolukord seda lubab. Paljud meist sooviksid kindlasti mängu mitu korda mängida, kuid meie tõeline elu oleks siiski siin.
Siiski, lisaks meie tegelikule elule siin, võiksime mängu abil elada kümneid või isegi sadu uusi ja teineteisest sõltumatuid elusid, mis võivad aset leida erinevatel aegadel ja maailma nurkades. Mängus kogetud elude alguspunktid võivad olla üksteisest väga erinevad - üks elu võib leida kellegi vaese ja tõrjutuna tänapäeva Läänes, teises rikkana ja privilegeerituna antiikajas Roomas, kolmandas piraadina avastusretkede Kariibi merel ja nii edasi.
Mängumaailm võib olla seega ajalooline simulatsioon meie enda maailmast, algades ehk inimkonna koidikust või isegi kaugemalt, kuni Universumi alguseni. Võib-olla mängisime enne inimkonna tõusu mängu teiste eluvormidena, ja võib-olla teeme seda vahel veel nüüdki. Kui mängumaailm areneb, võime mängida ka tehisintelligentside ja robotitena, kui neile areneb mängus võime kanda meie teadvust.
Ja kui sa mängiksid sellist mängu, siis kuidas sooviksid sa seda mängida? Kas sul oleks isiklik põhjus või eesmärk üldse mängu alustada, midagi, mida sooviksid saavutada? Kas ainult meelelahutuseks või ka midagi sügavamaks?
Veelgi enam, kuidas sooviksid sa mõjutada oma keskkonda mängu sees, teades, et mängus olles on see ainus reaalsus, mida tunned? Kas püüdleksid omaenda eelise poole, teisi mitte hoolides, mõeldes, et see on vaid mäng, kuigi mängus sa seda ei tea?
Või sooviksid, et pärast hea elu elamist jätad mängumaailma, kuhu oleks mõnus tagasi pöörduda elama teistsugust, erinevat elu? Ja mis oleks meeldiv elada ka teistele?
Kui õnnestub luua selline mäng, siis saab meie reaalsusest Arkhe - alus uuele simuleeritud reaalsusele või mitmele sellisele, sest simulatsiooni ja reaalsuse ainus erinevus on selles, kas seda vaadatakse seest või väljast.
Ja kui meil õnnestub tõesti luua selline mäng, pole meil mingit põhjust kahelda, kas me praegu elame sellises mängus.
Ole teadlik ja kohal selles võimaluses, samuti selles hetkes, siin ja praegu, kus iganes või millal iganes see on.