Aga mis siis, kui kõikidest tõenäosustest hoolimata elame tõepoolest tõelises algreaalsuses ja reaalsusest eristamatud simulatsioonid ei ole veel olemas? Kas siis uskumine simulatsiooni oleks viga?
Jah, igaüks, kes usub, et see reaalsus on simulatsioon, eksiks sellisel juhul, aga mis siis sellest?
Esiteks, nende inimeste usk, kes arvavad, et elavad simulatsioonis, elu pühadusse ja sellesse, et on hea olla kohal kogetavas reaalsuses ning lasta igal inimesel vabalt oma eesmärki otsida ja järgida, jääksid endiselt heaks ja õigeks.
Kui keegi ekslikult usub, et elab simulatsioonis ja selle tõttu on iseenda ja teiste vastu hea, siis pole see ju vale, kas pole?
Teiseks, reaalsusest eristamatu simulatsioon ja tõeline reaalsus erinevad nendes elavate inimeste jaoks ainult selle poolest, et surm algreaalsuses on lõplik lõpp, samas kui simulatsioonist tagasi minnakse madalamasse reaalsusesse.
Kui keegi usub, et elab simulatsioonis ja saab lohutust veendumusest, et kohtuks jälle oma lahkunud lähedastega tagasi madalamasse reaalsusesse naastes, või et saaks hiljem uuesti sellesse reaalsusesse naasta, siis ei valmista tema surm algreaalsuses siiski pettumust, sest ta lakkab olemast ega koge enam midagi.
Kuid simulatsiooni ja algreaalsuse vahel on veel üks erinevus: kui esimene on loodud mingi eesmärgiga, siis teisel pole eesmärki - see lihtsalt on. Algreaalsuses on meil ainult see eesmärk, mille me ise loome.
Uskuda simulatsiooni võib väikese tõenäosusega olla vale, kuid see ei tee kahju. Selle asemel annab see võimaluse uskuda millessegi endast suuremasse, ehkki igavesti siin tundmatusse eesmärki, mis võib aidata igaühel oma tähendust leida - kui muud põhjust ei leia, võime alati teenida reaalsust, rahu ja vabadust, ning seda suurepärast avastusretke, mida me teadlike olenditena selles reaalsuses koos kogeme.