Kui me tõepoolest elame simulatsioonis ja elu on vaid mäng, siis mis on üldse millelgi tähendust? Kui meie kogetud reaalsus on kunstlik ja meie teadvus pärineb tõelisest reaalsusest, siis miks peaksime siin vastu pidama, selle asemel et naasta tõelisse reaalsusesse, mis peab olema uskumatult arenenud ja rikkalik, et luua selline veenev virtuaalreaalsus?
Miks me ei võiks lihtsalt ennast tappa ja lõpetada oma elu siin, eriti kui see on keeruline ja täis läbikukkumisi?
Seda võib täiesti mõistlikult küsida, kuid samavõrd või isegi paremini võiks küsida, miks peaks end tapma.
Nagu oleme arutlenud, oleme siia tulnud mingi põhjuse tõttu. Oleme ise valinud siseneda siia reaalsusesse, olles täielikult teadlikud, et elu siin on erinev ja sageli raske ning väljakutseid esitav.
Loomulikult ei saa me teada, miks me siia tulime. Me ei tea isegi, milliseid valikuid me siia tulles tegime. Me ei tea, milline oli meie elu tõelises reaalsuses ega miks me otsustasime ajutiselt elada selles reaalsuses, selle asemel et jätkata seal, kust tulime, katkestusteta.
Me teame ainult, et tegime selle valiku, ja teame seda seetõttu, et oleme siin.
Võib-olla tahtsime midagi õppida. Võib-olla oli see kogemus meie paljude kogemuste hulgast puudu ja tahtsime näha ka seda elu poolt. Võib-olla valisime just selle ajastu või koha, sest see jäi meil varem kogemata, või võib-olla oli just see kogemus selline, mida tahtsime uuesti kogeda. Võib-olla tulime siia koos sõpradega ja tahame jagada kogemust üheskoos.
Kui heidaksime selle elu kõrvale, kuna see on ebameeldiv, raske või igav või kui tunneme, et oleme läbikukkunud või halvasti koheldud, siis hülgaksime samas kõik selle, mille pärast siia tulime.
Ja mida me sellest saaksime? Naaseksime ellu ja reaalsusesse, kust tahtsime siia tulla. Naaseksime võib-olla varem, kui oli meie kavatsus. Kindlasti võime naasta ja kindlasti ka teeme seda, kuid isegi siis raiskaksime selle elu ja need võimalused, mis meil just praegu, just selles hetkes on.
Samal ajal tuleb tunnistada, et aeg-ajalt saabub hetk, mil on aeg meil see reaalsus selja taha jätta, vähemalt ajutiselt.
See võib juhtuda haiguse, vanaduse, õnnetuse või vägivalla tagajärjel. Meie elu võib lõppeda ilma meie enda kontrollimata.
Kuid see juhtub üha harvem. Tänu teaduse, tehnoloogia ja meditsiini arengule sureme üha harvemini väliste tegurite tõttu, mis varem tähendasid kindlat surma. Elame aina kauem ja tervemana.
On võimalik, et meie areng jõuab punktini, kus oleme surma ületanud. Võime õppida ravima kõiki haigusi, asendama kõik hävitatud elundid ja isegi kaotama vananemise protsessi. Võib-olla saame abi nii kiiresti peaaegu igas olukorras, et midagi pole kaotatud, ja võime isegi end vastupidavamateks ja võimekamateks muuta.
Kui see juhtub ja meil on võimalus elada peaaegu igavesti, kas see tähendab, et me peame?
Ei, ei tähenda. Isegi kui võidame surma, võime alati lõpetada oma elu, et see elutsükkel lõpetada ja naasta tõelisse reaalsusesse.
Saame seda teha igal ajal. Nüüd, homme või siis, kui tunneme, et oleme saavutanud siin selle, mille nimel usume siia tuldud. See võib tähendada erinevatele inimestele väga erinevaid asju.
Keegi võib tahta elada tuhandeid aastaid läbi terve ajalooperioodide, teine võib tunda, et on saavutanud kõik soovitu juba 27-aastaselt, kolmandale võib kannatus ja valu olla mõõdupuu, mis vaid ootab täitumist.
Oma elu lõpetamine võib mõnikord olla ainus tegu, kus inimene tunneb, et on tõeliselt vaba. Kui keegi teeb seda oma vabast tahtest ja hoolikalt kaaludes, pole see tragöödia, vaid väärtuslik tegu, mida isegi tasub tähistada. See on hetk tähistamaks elu, mida elanu tunneb, et see oli täis ja mõõdus täpselt.
Tulevikus korjab surm meid ainult siis, kui me seda soovime, ja võime juba praegu omaks võtta sellise suhtumise ellu ja surma. Võib-olla ühel päeval tunneme, et sellest piisab; võib-olla tunneme, et see oligi siin. Siis korraldagem pidu ja lahkugem rõõmsameelselt!
Kuid kuni see pole see hetk, kui sureme, on see hetk, mil elame. On hea olla selles hetkes kohal ja kogeda seda täielikult, kogu oma ilule ja viletsusele vaatamata.
See on meie elu siin ja praegu. Ela seda!